Kõigepealt tuleb valida anduri struktuur, et mõõdetava vedeliku või mõõdetava pinna temperatuur oleks saavutatav tundliku elemendi määratud mõõtmisaja jooksul. Temperatuurianduri väljund on lihtsalt tundliku elemendi temperatuur. Praktikas on sageli keeruline tagada, et anduri näidatud temperatuur on mõõdetava objekti temperatuur.
Enamikul juhtudel tuleks temperatuuriandurite valikul arvestada järgmiste aspektidega:
(1) Kas mõõdetava objekti temperatuuri on vaja salvestada, alarmeerida ja automaatselt juhtida ning kas seda on vaja kaugjuhtimisega mõõta ja edastada.
(2) Temperatuuri mõõtmisvahemiku suuruse ja täpsuse nõuded.
(3) Kas temperatuuri mõõteelemendi suurus on sobiv.
(4) Kui mõõdetava objekti temperatuur ajas muutub, kas temperatuuri mõõteelemendi viivitus vastab temperatuuri mõõtmise nõuetele.
(5) Kas mõõdetava objekti keskkonnatingimused kahjustavad temperatuuri mõõteelementi.
(6) Mis on hind ja kas seda on mugav kasutada.
Temperatuurianduri valikul lähtutakse peamiselt mõõtepiirkonnast. Kui mõõtmisvahemik peaks jääma koguvahemikku, saab valida plaatina takistusandureid. Kitsamad vahemikud nõuavad üldjuhul, et andur peab olema piisavalt suure takistuse muutuse saamiseks üsna kõrge baastakistusega. Termistoride piisavalt suur takistuse muutus muudab need tundlikud elemendid ideaalseks kitsaste mõõtevahemike jaoks. Termopaarid on sobivamad, kui mõõtmisulatus on suhteliselt suur. Sellesse vahemikku on kõige parem lisada külmumispunkt, kuna termopaari skaalad põhinevad sellel temperatuuril. Anduri lineaarsus teadaolevas vahemikus on samuti anduri valimise lisatingimus.
